Sind teadmine lööks jalust, mis segas aastaid minu öörahu. Enamik oleks ära pööranud, ka minul siiamaani sööb magu.
Ta oli kõigest kuue aastane laps, kui ta suurlinna toodi. Istudes auto tagumisel istmel, käes vaid üks pehme mänguasi silmitses see poiss aknast suurlinna laternaid. Teadmatus, mõistmatus ja sügavus oli ainus, mis ta pilgust võis välja lugeda. See oli sellepärast, et ta oli liiga noor, et midagi mõista, liiga noor, et midagi teada ja liiga noor, kuid liiga palju näinud. Ta polnud valmis nägema enamat, kuid Tallinn näitas talle.
Saatuslikuks sai, kui ta ema ja ema uus mees viisid ta ema uue mehe isa juurde. Uskumatu, kuidas saab üks pilt panna last kartma ja hetkega näidata, et hirmu ei ole olemas. Mõned mänguasjad põrandal, millega poiss mängis, tundusid parema meelelahutusena, kui televiisor sel ajal. Kuuldes sõnelust kahe vanema inimese vahel, pööras poiss pilgu teise tuppa. Võõras mees, kelle juurde hoiule toodi, oli võtnud välja pudeli neljakümne kraadist läbipaistvat jooki ja oli joonud seda juba mõnda aega. Sama mehe naine püüdis pudelit käest ära võtta, kuid mees hakkas karjuma ja ei lasknud tal teha seda. Mees tõusis püsti ja virutas nii kuidas jõudis lahtise käega naisele vastu nägu. Naine kukkus selili olles šokeeritud juhtunust ja ei julgenud püsti tõusta enne, kui mees kustus. Segaduses laps, kes kõrvaltoas samal ajal oli mänginud, jooksis kardina taha peitu nähes seda lööki, mis oli justkui välk selgest taevast. Hetkega valdas tema keha ja pilku hirm. Pärast seda, kui naine oli püsti tõusnud, võttis ta mehe käest pudeli ja kallas selle kraanikaussi tühjaks ning tassis mehe voodisse. Segadus ja hirm, mis valdas seda noort hinge kardina taga, mis peidus kui põõsas, kadus hetkega ja ta väljus sealt kardina tagant. Hetkeni, mil ta vanemad talle uuesti järgi tulid, ta ei mõistnud seda ja päev oli sama meeltmööda, kui enne juhtunut. Ta pead valdasid vaid need mänguasjad põrandal ja ootus õhtu ees. Teine kord, kui ta sinna toodi, mängis ta samamoodi samade asjadega. Ei läinud palju aega mööda, kui see võõras vanem mees andis poisile raha ja saatis ta maja ees olevasse putkasse jäätise järgi. See oli üks neist paneelmaja kantidest, kus iga tänav tundub ühesugune ja igas trammipeatuses on väike kiosk. Naastes sinna vanasse paneelmaja korterisse, oli mees uuesti ennast sama koha peal purju joonud. Naine ei puutunud meest enne, kui ta kustus, sest kartis tagajärgi. Haarates uuesti pudelist, kui mees oli kustunud, ärkas mees ning lõi teda lahtise käega esimesse kohta, kuhu sai. Poiss polnud enam nii segaduses nähes seda, kuid jooksis sellegipoolest kardina taha peitu, isegi, et ta oli unustanud hirmu. Mees lõi üsna rohkem tema ees seda naist, kuni naine enam ei karjunud ning heitis diivanile magama. Vanemad võtsid õhtul poisi uuesti koju ning kuna enam polnud mõnda aega põhjust teda sinna viia, oli poisil vaid meenutada seda kõledat pilti ise tahtmata seda meenutada. Mõni kuu hiljem sattus poiss vanematega koos juhuslikult sinna ning mees oli nii kõhn nagu Aafrika lapsed, kes ei ole saanud pikka aega süüa. Ta hääl kõlas justkui deemonil, kes oli põrgust põgenenud. Poisi silmad kaeti kinni ja saadeti koridori ootama. Mõni nädal uuesti sealsamas, oli poisi ema mehe käte vahel see võõras vanem mees ehk selle ema mehe isa. Ta lebas seal, hingates sisse viimast korda õhku. Hingates välja seda viimast õhku, hingas ta välja enda kehast hinge. Poisi mälestus sellest rikkus tema psüühika pikaks ajaks. Mida rohkem mõtles ta möödunule, seda rohkem mõistis ta, et ta nägi midagi liigset. Möödunu viis ta kehast hirmu niivõrd välja, et ta isegi ei suutnud langetada pisarat ka mitu aastat hiljem.
Heidad mulle ette tunnet, et kergelt mul see teekond kulgend,
kuid sa ei tea, mida tunnen või tema tunneb, kel oli hullem...
Sind teadmine lööks jalust, mis segas aastaid minu öörahu. Enamik oleks ära pööranud, ka minul siiamaani sööb magu.
Ta oli kõigest kuue aastane laps, kui ta suurlinna toodi. Istudes auto tagumisel istmel, käes vaid üks pehme mänguasi silmitses see poiss aknast suurlinna laternaid. Teadmatus, mõistmatus ja sügavus oli ainus, mis ta pilgust võis välja lugeda. See oli sellepärast, et ta oli liiga noor, et midagi mõista, liiga noor, et midagi teada ja liiga noor, kuid liiga palju näinud. Ta polnud valmis nägema enamat, kuid Tallinn näitas talle.
Saatuslikuks sai, kui ta ema ja ema uus mees viisid ta ema uue mehe isa juurde. Uskumatu, kuidas saab üks pilt panna last kartma ja hetkega näidata, et hirmu ei ole olemas. Mõned mänguasjad põrandal, millega poiss mängis, tundusid parema meelelahutusena, kui televiisor sel ajal. Kuuldes sõnelust kahe vanema inimese vahel, pööras poiss pilgu teise tuppa. Võõras mees, kelle juurde hoiule toodi, oli võtnud välja pudeli neljakümne kraadist läbipaistvat jooki ja oli joonud seda juba mõnda aega. Sama mehe naine püüdis pudelit käest ära võtta, kuid mees hakkas karjuma ja ei lasknud tal teha seda. Mees tõusis püsti ja virutas nii kuidas jõudis lahtise käega naisele vastu nägu. Naine kukkus selili olles šokeeritud juhtunust ja ei julgenud püsti tõusta enne, kui mees kustus. Segaduses laps, kes kõrvaltoas samal ajal oli mänginud, jooksis kardina taha peitu nähes seda lööki, mis oli justkui välk selgest taevast. Hetkega valdas tema keha ja pilku hirm. Pärast seda, kui naine oli püsti tõusnud, võttis ta mehe käest pudeli ja kallas selle kraanikaussi tühjaks ning tassis mehe voodisse. Segadus ja hirm, mis valdas seda noort hinge kardina taga, mis peidus kui põõsas, kadus hetkega ja ta väljus sealt kardina tagant. Hetkeni, mil ta vanemad talle uuesti järgi tulid, ta ei mõistnud seda ja päev oli sama meeltmööda, kui enne juhtunut. Ta pead valdasid vaid need mänguasjad põrandal ja ootus õhtu ees. Teine kord, kui ta sinna toodi, mängis ta samamoodi samade asjadega. Ei läinud palju aega mööda, kui see võõras vanem mees andis poisile raha ja saatis ta maja ees olevasse putkasse jäätise järgi. See oli üks neist paneelmaja kantidest, kus iga tänav tundub ühesugune ja igas trammipeatuses on väike kiosk. Naastes sinna vanasse paneelmaja korterisse, oli mees uuesti ennast sama koha peal purju joonud. Naine ei puutunud meest enne, kui ta kustus, sest kartis tagajärgi. Haarates uuesti pudelist, kui mees oli kustunud, ärkas mees ning lõi teda lahtise käega esimesse kohta, kuhu sai. Poiss polnud enam nii segaduses nähes seda, kuid jooksis sellegipoolest kardina taha peitu, isegi, et ta oli unustanud hirmu. Mees lõi üsna rohkem tema ees seda naist, kuni naine enam ei karjunud ning heitis diivanile magama. Vanemad võtsid õhtul poisi uuesti koju ning kuna enam polnud mõnda aega põhjust teda sinna viia, oli poisil vaid meenutada seda kõledat pilti ise tahtmata seda meenutada. Mõni kuu hiljem sattus poiss vanematega koos juhuslikult sinna ning mees oli nii kõhn nagu Aafrika lapsed, kes ei ole saanud pikka aega süüa. Ta hääl kõlas justkui deemonil, kes oli põrgust põgenenud. Poisi silmad kaeti kinni ja saadeti koridori ootama. Mõni nädal uuesti sealsamas, oli poisi ema mehe käte vahel see võõras vanem mees ehk selle ema mehe isa. Ta lebas seal, hingates sisse viimast korda õhku. Hingates välja seda viimast õhku, hingas ta välja enda kehast hinge. Poisi mälestus sellest rikkus tema psüühika pikaks ajaks. Mida rohkem mõtles ta möödunule, seda rohkem mõistis ta, et ta nägi midagi liigset. Möödunu viis ta kehast hirmu niivõrd välja, et ta isegi ei suutnud langetada pisarat ka mitu aastat hiljem.
Heidad mulle ette tunnet, et kergelt mul see teekond kulgend,
kuid sa ei tea, mida tunnen või tema tunneb, kel oli hullem...
Sind teadmine lööks jalust, mis segas aastaid minu öörahu. Enamik oleks ära pööranud, ka minul siiamaani sööb magu.